Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
EST | RUS | ENG
Rööpad viivad pärandini

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Kas me oleme valmis?

Ivi Lillepuu  ·  20. juuni  ·  Kommentaarid: 0

Enne, kui saabub suur suvi ja jaanipäev, lõpetavad tuhanded noored ja vanad kooli. Kes põhikooli, kes gümnaasiumi või kutsekooli, kes ülikooli. Lillesülemid, uhked soengud, uued kleidi ja ülikonnad – see kõik tähendab tegelikult tuhandeid teelahkmel seisvaid inimesi. Võiks ju kadestada neid selle põnevuse pärast, aga tunnen end praeguses kohas ja rollis hästi. Jagub piisavalt palju põnevust jälgides oma poja valikuid ja elades kaasa tema iseseisvumisele.

Viljandi Gümnaasiumis lõpetas esimene lend. 160 noort, kes sügisel astusid uue kooli abiturientidena suhtelisse teadmatusse, kuid kevadeks oli kõik settinud ja selginenud, seitse noort lõpetasid kuldmedaliga ja viis hõbemedaliga, tublisid tegijaid oli palju. Nüüd siis ootab ees taas teadmatus. Aga see on teistmoodi.

Mul paluti kooli lõpuaktusel pidada lapsevanemate nimel kõne. Ma ei rääkinud koolireformist Viljandis, mille hammasrataste vahele abituriendid tundsid end jäänud olevat, ei pannud südamele kodulinna tagasi pöördumist pärast kõrgkooli lõpetamist või maailmas ringi vaatamist. Rääkisin nii:

Lugupeetud väsinud õpetajad, uhked lapsevanemad, õnnelikud koolilõpetajad!

1. september 12 aastat tagasi tundub, nagu oleks olnud alles äsja. Te tulite esimest korda kooli, ise enam-vähem sama pikad kui gladioolid teie käes. Tähtsad, õnnelikud, põnevil. Ma usun, et samad tunded valitsevad teid ka täna, ainult et praeguseks on paljud teist sirgunud oma õpetajatest peajagu pikemaks ja meist, oma vanematest, teate te palju rohkem.

Mulle tundub, et ei ole suuremate teadmistega inimest kui gümnaasiumi lõpetaja. Ta teab nii palju ja nii erinevatest valdkondadest – keemiast, ajaloost, bioloogiast, füüsikast, muusikast, kunstist jne. Edaspidi piirduvad teie teadmised juriidikaga või meditsiiniga või ärijuhtimisega või merendusega või laste kasvatamisega. Paari aasta pärast lehitseb filoloogiatudeng gümnaasiumi matemaatika õpikut sama tuhmi pilguga kui hiina keele õpikutki. Enamus gümnaasiumis õpitust ununeb ja see on loomulik. Kunagi tulevikus, töövestlusel, hinnatakse teid pühendumisvõime, tööeetika, arengupotentsiaali ja teiste mittemõõdetavate omaduste järgi, mille alused te märkamatult 12 aasta jooksul olete omandanud või siis omandamata jätnud. Mingil hetkel pole oluline, kui palju teil teadmisi on, vaid see, kui tark te olete. Tarkus tähendab aga elu elamist erksa kohalolijana, mitte haavatava enesekehtestajana. Tarkus tähendab mõista elu selle paradoksides ja kannatada välja, et asjad ei ole nii, nagu sa arvad ja loodad. Tarkusest võime rääkida, kui oled peremees oma majas ega pane seda võõra eest lukku. Kurb tõde on see, et mitte ükski kõrge koht teadmiste pingereas ei kindlusta targalt elatud elu. Elul on komme panna teid olukordadesse, kus riigieksami küsimustest ja vastustest pole vähimatki kasu ja mis veel hullem, pole olemas ei õigeid ega valesid vastuseid. Valikute ees seistes küsige endalt, kas see teeb teid õnnelikuks. Mitte teie vanemaid, sõpru või sõbrannasid, vaid teid.

Teie käest on kooliajal küsitud palju keerulisi ja raskeid küsimusi. Minu küsimused teile on lihtsad.

Milline on sinu jälg? Mis võib juhtuda teel olles? Kust tulevad sulle mõtted Mida teavad teised, aga sina ei tea? Kuidas sa tead, et ei tea? Mida sa vajad ja mida sa tahad? Milliseid tundeid julged näidata? Milliseid tundeid oskad tunda? Kust algad sina? Kust algab armastus? Kas sa oled valmis?

Poetess Doris Kareva on öelnud: „Maailm on vastus, inimlaps küsimus“.

Mul on teile kaks nõuannet, kallid lõpetajad. Esiteks. Põruge läbi, ebaõnnestuge, feilige. Sa ei tunne tõeliselt iseennast ja ei tea, kes on sinu tõelised sõbrad, kuni pole totaalselt läbi põrunud. Edu ei õpeta poolki nii palju kui ebaõnnestumine. Põrumisest õpitu on küll väga valus, kuid jääb meelde alatiseks. Vähe suuri asju on sündinud heaolust. Paljude säravate kunstiteoste taga on valu, meeleheide, hirm ja üksindus. Kuid kindlasti ei soovita ma teil alla anda.

Teine nõuanne – unistage. Unistage kõige võimatumatest asjadest ja igal vabal silmapilgul. Inimene, kes ei oska unistada, ei oska ka elada. Unistage suurelt, näiteks elust maailmast, kus on liikuvad ja rääkivad fotod, kolmemõõtmelised prinditavad elundid, mõttejõul töötavad arvutid, teaduse tippriik Hiina, robotite streik, jäävabad suved Arktikas, 3500 väljasurnud keelt, hukas noorus. Sellele kõigele kaasaitamine või ärahoidmine saab teie tööks ja missiooniks. Mul on olnud suur rõõm tunda lähemalt teist paljusid ja teha koostööd nii mõnegagi, seetõttu olen kindel, et teie elu jätab jälje.

Kui te veel mäletate, siis kasutasin ma oma avalauses pöördumist „uhked lapsevanemad“. Seda me tõepoolest oleme. Tänane päev kannab küll nimetust koolilõpp, kuid tegelikult on see alles sissejuhatus iseseisvasse ellu, mida me põnevuse ja hellusega jälgima hakkame ja milles meie osa järjest väiksemaks jääb, kuid ei kao mitte kunagi.

Üheks minu õpetajaks on olnud poeet ja näitleja Juhan Viiding ning ma tahan teile kaasa anda tema sõnad: „Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht, see mis saadab ongi saatus ikka õiglane ja eht, oma hinge ei või müüa, kuri ilm las udutab, ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.“

Ilusat suve teile!

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar