Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
EST | RUS | ENG
Rööpad viivad pärandini

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Kuidas me siia välja jõudsime?

Ivi Lillepuu  ·  30. mai  ·  Kommentaarid: 0

Tähistame tänavu Viljandi 730 sünnipäeva. Pärandilinn Viljandi on üks Eesti vanimaid linnu, mis sai linnaõigused 1283. aastal, linnust on esmakordselt mainitud aga 1211. aastal. Viljandist sai ka Hansa Liidu liige ning keskajal asus siin võimas ordulinnus. 16.-18. sajandil jäi õitsvast hansalinnast pidevate sõdade tõttu väga vähe alles ning Viljandi kaotas koguni linnaõigused. Alles alates 1783. aastast, mil õigused taastati, hakkas elu taas edenema. 19. sajandi algusesse astus Viljandi täieõigusliku Baltikumi provintsilinnana.

Kultuuri edenemise seisukohalt domineerisid seltsielus 19. sajandi viimase veerandini saksa seltsid. Peamiselt keerles seltsielu 1800. aastal asutatud Musse ja sajandi keskpaigast nn mõisnike Casino ümber. Lisaks neile tegutsesid veel Saksa Käsitööliste Abiandmise selts, lauluseltsid Liedertafel ja Liederkranz, spordikallakuga Jalgrattasõitjate Selts ning Vabatahtlik Tuletõrjeühing.

19. sajandi teisel poolel tegutses Viljandis kokku ligi 50 mitmesugust seltsi ja ühingut. Suurima panuse siinsesse baltisaksa kultuuriellu andis aga 1881. aastal asutatud Viljandi Kirjanduslik Selts (Felliner Litterarische Gesellshaft), mis kasvas välja 1878. aastal Viljandi linnuse varemetes väljakaevamisi organiseerinud komiteest. Väljakaevamistel kogunenud leidude põhjal moodustati kogu, mida hakati lahke toetaja erukindralmajor Fr. von Ditmari auks kutsuma Ditmari muuseumiks, mida praegune Viljandi Muuseum loeb oma eelkäijaks. Selts organiseeris lisaks arheoloogilistele väljakaevamistele ka loenguid. Seltsi esimeseks esimeheks oli Viljandi Maagümnaasiumi ajalooõpetaja, hilisem Tallinna linnaarhivaar ja Berliini ülikooli professor Theodor Schiemann. 1882–1918 andis selts välja oma aastaraamatut "Jahresbericht der Felliner Litterarischer Gesellschaft", mis sisaldab Viljandimaa ajaloo uurimusi ning on tänapäevani säilitanud oma kultuuriloolise ja teadusliku väärtuse

Seltsi tegevus katkes Esimese maailmasõja puhkedes, mil tsaarivalitsus sulges saksa seltsid. Tegevus taastati Eesti Vabariigis, kus selts uute seaduste järgi 1919. aastal registreeriti. Seltsi tegevus soikus 1930. aastatel ja lõppes baltisakslaste Eestist lahkumisega 1939.

Tulles tagasi 19. sajandi teise poole juurde, siis samal ajal hakkas esile kerkima ka rahvuslikust liikumisest innustunud eesti seltskond ning Viljandist ja Viljandimaast sai Peterburi ning Tartu kõrval kolmas rahvusliku liikumise keskus. 1869. aastal loodi siin laulu- ja mänguselts Koit, 1878. aastal hakkas Carl Robert Jakobson välja andma ajalehte Sakala, millest sai lühikese aja jooksul loetavaim ajakirjandusväljaanne eestlaste seas.

Jakobsoni nimega on tihedalt seotud ka Viljandimaa väikepõllumeeste ühenduse - Põllumeeste Seltsi - loomine. Sajandi lõpupoole tugevnenud venestamispoliitika surus rahvusliku liikumise peagi kitsastesse raamidesse - peamiseks väljundiks sai kroonu poolt soositud karskusliikumine. Alles pärast 1905-1906. aasta I Vene revolutsiooni toimunud demokraatlikud muudatused lubasid teoks saada viimasel rahvuslikul suurüritusel - 1908. aastal asutas Viljandi Eesti Haridusselts siia esimese eestikeelse progümnaasiumi, mis 1915. aastal sai täisgümnaasiumi õigused.

Rahvusriigi tulekuga kaotasid seltsid funktsiooni rahvusliku ideoloogia kandjatena ning muutusid küllaltki spetsiifiliseks oma tegevuses. 1920.-tel loodi seltse hulgaliselt, kuid mitte kõigil ei õnnestunud kesta asutamiskoosolekust kauem. Laiale ringile mõeldud üldharivatest seltsidest peab kindlasti mainima 1919 loodud Rahvaülikoolide Seltsi, mis peamiselt tegeles teaduste ja kunstide populariseerimisega. Seltsil oli suurepärane raamatukogu, mida huviliste poolt ka aktiivselt kasutati. Kirjandusliku Seltsi tegevust ajaloo uurimisel ja muinsusväärtuste kogumisel jätkas 1929 loodud Viljandi Kodu-uurimise Selts. Seltsi väljapaistvamaks saavutuseks oli museoloogilise tegevuse taaselustamine linnas. Aktiivset tegevust arendas ka Viljandi Naisselts, mis loodi tegelikult juba 1917 rindesõdurite perekondade abistamiseks.

Populaarsed olid ka Sakala Jahiselts ja Viljandi Raadioklubi. Seltskondliku läbikäimise lipulaevaks jäi siiski ka edaspidi Viljandi vanim eesti selts Koit, mis oli üheks maakondlike laulupidude ja kohalike tippsündmuste korraldajaks. Majanduslikult kõige tugevamaks seltsiks jäi 20. sajandi esimesel poolel Viljandi Eesti Põllumeeste Selts. Iga-aastased põllumajandusnäitused kujunesid suurüritusteks, kus parimate põllumajandussaavutuste eest jagati ihaldatud medaleid ja teisi  autasusid. 1938. aastal toimunud 51. näitust külastas üle 14 000 inimese! Müstika! Saksa seltsielu oli koondunud käsitööliste seltsi ümber, mis asus endise Casino ruumides. 1920. aastatesse langeb ka kutselise teatri kujunemine ja asutamine Viljandisse. 1920. aasta jaanuaris asutati siin Vabaduse ja Koidu näitetruppide baasil Teatri- ja Kunstiühing Ugala, mis alates 1926. aastast tegutseb kutselise teatrina. Esimene suurem kollektiivne kunstnike näitus korraldati 1920 maagümnaasiumi ruumes. Edaspidi muutusid kunstinäitused kohaliku kultuurielu tavapäraseks koostisosaks.

Kuigi sõjasündmused puudutasid Viljandit vaid kaudselt, lõhuti Nõukogude võimu kehtestamisega sajandeid kujunenud majandusstruktuur ning tugevasti sai häiritud haridus- ja kultuurielu. Järgnenud pikal ja keerulisel nõukogude perioodil said alguse meeskoor Sakala ja naiskoor Eha, kunstiklubi, nukuteatri, Viljandi linnakapelli, Viljandi Helikunsti Seltsi ja laste ning noorteteater Reky, mitmete rahvusvähemuste kultuuriseltside ning ühiskondlike organisatsioonide (represseeritud, pensionärid, lasterikkad pered jne) tegevus. 1969 loodud Looduskaitse Selts kujunes tollal ühiskondlikuks organisatsiooniks, mis koondas suure hulga rahvuslikult mõtlevaid haritlasi. Nõukogude perioodil toimus Viljandis esimene vanamuusika festival Eestis ja korraldati esimene Rock Ramp.

Kaheksakümnendate lõpus tabas ka Viljandit uus ärkamislaine. Nii nagu mujal Eestis sekkus lisaks rahvarindele aktiivselt poliitikasse kohalik muinsuskaitse ühendus. Üheksakümnendatel toimus Noorte Moosekantide Seltsi poolt korraldatud Pärimusa '93, mis hiljem sai nimeks Viljandi Pärimusmuusika Festival. Natuke varem või natuke hiljem said alguse mitmed teisedki tänased Viljandi kultuurielu märgisündmused nagu hansapäevad, Noore Tantsu Festival, Talvine Tantsupidu, õpetajate teatrifestival Sillad, nukuteatrite festival "Teater Kohvris" jne.

Käesoleval sajandil on eeltoodud kultuuriküllusele lisandunud (jällegi kodanikeühenduste algatusel sündinud) vaid mõned üksikud sündmused, millel on lootust kujuneda pikaks traditsiooniks – kitarrifestival, taaselustatud Rock Ramp.

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar