Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
Pealkiri
EST | RUS | ENG
Rööpad viivad pärandini

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Pühad meie sees ja meie ümber

Ivi Lillepuu  ·  31. märts  ·  Kommentaarid: 0

Lihavõtted, ülestõusmispühad, paasapühad, kevadpühad, munapühad, kiigepühad – misiganes nime need pühad ka ei kannaks, on need minu lemmikpühad. Tänavuaasta on rõõm ja elevus märgatavalt väiksem, kuna veed ei vulise, mätas ei aja esimesi rohuliblesid välja ning lumi- ja märtsikellukesed on alles paksu valge vaiba all. Tavaliselt pakatab see aeg tärkamisest, uuest elust, soojusest ja rõõmust. Puudub jõuludele omane paaniline kinkimise ja söömise vajadus ning jaanipäeva-aegne kohustuslik padujoomine.

Muna, seda elu ja õnne seemet, väeeset, mis on märk elujõust ja maailma loomisest, värvitakse küll kodudes vikerkaarevärvilisteks, kuid muna kinkimine, väe kinkimine, on harvaks jäänud. Kes usklik on, läheb kirikusse kombetalitusele, kes tunneb oma juuri maas kinni olevat, see toob pajuoksad tuppa, paneb omatehtud pasha lauale ja koksib pühapäeva hommikul pereringis sibulakoortega värvitud mune. Kuid mul on tunne, et aasta-aastalt hägustub ja hajub üks kõige selgepiirilisemaid pärandeid – pühad ja nende kombestik – lihtsalt igapäevarutiini. Ühes sellega hägustub ja hajub natuke ka meie olemus.

Olen sündinud ja kasvanud Võru linna külje all ning viimased 18 aastat elanud ja töötanud Viljandis. Kohtudes inimestega teistes Eesti paikades jõutakse kiiresti tõdemuseni: Ahaa, mulk oled, jah! Millele mina raudse järjekindlusega vastan: Ei ole mulk, seto olen, ma lihtsalt elan seal. Viljandis pigem tõrjutakse seda väljast pealesurutavad Mulgimaa pealinna staatust, Mulgimaa piirinigi on siit lõunapoole üksjagu kilomeetreid. Siin ei olda ei mulk ega ka keegi teine.

Minu jaoks on aga oluline olla keegi. Nii ema kui isa on mul pärit Setomaalt, Obinitsa lähistelt ja minu maailm kujunes nende tõekspidamiste alusel, mis valitsesid Setomaal, seda toitu süües, mida söödi Setomaal, neid pühasid tähistades, mida peeti Setomaal ja neid laule lauldes, mida lauldi Setomaal. Ei tohi aga unustada, et elasime siis ENSV-s. Ainus, mis mul puudu oli, olid omad rahvariided. Kuid iialgi, mitte iialgi ei tulnud mul pähe, et oleme kuidagi erilised, teistsugused, kaitset ja säilitamist vajavad. See oli meie elu. Sel sügisel käisin vaatamas Taarka noorteteatri etendust "Kuidas müüa setot?". Seal oli paljugi raputavat ja mõtlemapanevat, kuid kõige rohkem puudutas mind stseen, kus tüdrukud mängisid surnuaeda. See oli nii tuttav, see oli nii oma, et pisarad tulid silma. Mängisin ju isegi onutütrega vanaema kaasikus noorte kaskedega kiikumise vahepeal surnuaeda, ehitasime need samblast ja okstest suured ja imeilusad. Arvata on, et mitte üks mitte-seto pole seda teinud...

Ometi kanti üks osa seto kultuurist 2009. aastal inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Tookord, seda uudist kuuldes, ei olnud minu kõige valdavamaks tundeks rõõm, vaid hoopis mure – kas peaksin isegi midagi teistmoodi tegema, et jääks alles kõik see, mis minu jaoks on loomulik ja elementaarne?

Et minu senine mõtlemine setodest kui elujõulisest rahvast koguni mitte vale ei olnud, annab tunnistust Õie Sarve kommentaar pärast seda, kui leelost oli kultuuripärand saanud: "Seto leelo arvamine esindusnimekirja on märk sellest, et tänapäeva üleilmastumine annab väikestele, kuid terastele, ettevõtlikele ning endasse uskuvatele rahvastele ja kogukondadele võimaluse olla nähtav, kuuldav ning tunnustatud ka maailmas laiemalt." Maarja Sarv avaldas 2009. aasta oktoobris Värskas peetud maailma esimesel leelokonverentsil arvamust, et tuu omgi mu miilest kõgõ suurõp erinevüs, õt mii’ vana-vanaimä’ ja vana-vanaesä’ lauli eishindäle vai umalõ küläle – nä lauli’ suhtlõmisõ jaost, leelo oll näile kiil. A täämbä om lauljil vaia hinnäst tõesta, kõik otsva tunnustust.

Ka minu lapsepõlves ei lauldud enam tööd tehes. Seda ma muidugi ei tea, kas vanavanemad või tädid-onud siiski pikkadel õhtutel omaette ei jorutanud, kuid kõikvõimalikel seltskondlikel üritustel ei läinud sugugi kaua aega, kui laul üles võeti ja siis kujunes see küll omaette suhtlemise viisiks. Mäletan oma venna pulmi 1983. aasta kevadel, kui meessoost sugulased eesotsas Paul Haguga südaöö paiku hakkasid lahkujatele hüvastijätuks laulma ning tegid seda varajaste hommikutundideni. Igaüks sai kaasa oma loo, mis kuulaja kannatlikkusest sõltudes võis kujuneda vägagi pikaks.

Aga seto kultuur pole ainult leelo, seal on mõõtmatult palju muidki tahke. Üheks, mis praegusel pühade ajal kindlasti silma torkab, on usk ja usuga seotud traditsioonid. Setod järgivad vene-õigeusu traditsioone ja peavad pühi selle kalendri järgi. Setomaale jõuavad lihavõtted alles mai alguses ja siis on maa kindlasti munadeveeretamiseks paljas ja õhk kiikumisest rõõmu tundmiseks soe. Kuigi Setomaal austatakse vana ehk rohkem kui mujal Eestis ja hoitakse traditsioonidest kinni, ei pääseta muutustest ka seal. Nö üldskeem on küll samaks jäänud ja muutunud on ehk pisiasjad, kuid eks pisimuutuste kuhjumine annabki teinekord tõuke mõne traditsiooni hääbumisele või olulisele muutumisele. Võtame kasvõi paasapäeva, 19. augusti, mis on Obinitsa kiriku surnuaiapüha. Kindlasti ei saa paasapäeva puhul rääkida hääbumisest, sest viimastel aastatel koguneb surnuaiale tuhandeid inimesi, nende hulgas bussitäite kaupa turiste Soomest ja Saarest. Ilmselt just mittesetode osakaalu suurenemine on hoopis teiseks muutnud riietuse ning haudade peale välja pandava söögi-joogi valiku. Mina pole surnuaiale läinud ei pükstes, miniseelikus ega paljaste õlgadega, kuid surnuaiale kogunenud rahvahulga ja eriti just naiste riietus ei erine viimasel ajal oluliselt mõnel rock-kontserdil kantavast. Vaid vanemad naised istuvad kombekalt kaetud pea, pikkade varukatega poolde säärde ulatuvas kleidis, ka palaval suvepäeval sukki kandes perekondlikel hauaplatsidel. Äärmiselt tänapäevaseks on muutunud hauakääbastele kaetud „laudade“ väljapanek. Selveri ja Maksimarketi kilekottidest tõstetakse välja võileivatorte, juustutäidisega singirulle, grillitud kanakoibi, täidetud mune, banaane, jogurtitorte jne. Kahjuks ei nähta enam päevi varem vaeva pasteedi, suitsusingi, kotlettide, süldi või taignas kala valmistamisega ja nii hakkab kaduma iga talu nägu. Kogu lapsepõlve pidin ma sel päeval tõusma varavalges, et emale kööki appi minna. Kõige viimasena valmistas ta tavaliselt kodumunadest koogi ning mina pidin neid kümnete kaupa suurde savikaussi lahti koksima ning vahtu kloppima. Mul on siiamaani meeles, kus hauaplatsil sai kõige paremaid lihapalle ja kus suus sulavat purukooki. Minu lapse jaoks hakkab aga see eriline osa paasapäevast kaduma, sest tema arvates pole vahet, kus viinamarju ja mandariine süüa. Lapsed lutsutavad küll hea meelega kärjemett, kuid et õunu süüakse tänapäeval aasta läbi, siis õunapühadest ei teata enam midagi.

Nii paraku on, et pühadetoit ostetakse poest, pühad ise on aga lihtsalt üks pikem nädalavahetus, kus tegusal tööinimesel on ometi võimalus rahulikult shopata või kaks korda päevas trenni teha või puid saagida. Pole ju tänapäeval vaja enam rituaalidega kindlustada endale viljakat suve ja õnnelikku elu. Kõike saab osta. 

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar