Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
Illustratsioon
Pealkiri
EST | RUS | ENG
Rööpad viivad pärandini

"Tühi täinahk läheb veel seitsme aasta pärast tarvis"

"Hea asfalt juba maha ei jää"

"Kus keiakse, senna jäävad jälled"

"Parem ikka oma sitsisärk kui lainatud siidisärk"

"Ära anna pilli teise kätte, ta ajab ta lõhki"

"Natuke avitab natukest"

"Sii viis, mis noorelt õpib, sii vanalt peap"

"Vanast võta viisi, noorest võta äält, sõs tule lugu"

"Midä ommuguld ei õpi, sedä õdaguld ei tää"

"Varsan tule õppi kudas obesene vagu aia"

"Vana nõu ahjukurun om enämp ku noore tüü nurme pääl"

"Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit"

"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta"

Riin Alatalu: Eesti säilinud linnasüdamed

Kultuuripärandi aastal täitub sümboolsed 40 aastat Haapsalu, Kuressaare, Lihula, Paide, Pärnu, Rakvere, Tartu, Viljandi ja Võru muinsuskaitsealade moodustamisest. Ümmargune tähtpäev ahvatleb tagasi vaatama ja mõtisklema perioodi üle, mil elukeskkonna väärtustamine muinsuskaitsealade näol viis ideoloogiliselt uuele tasandile ka pärandi kaitsmise.

Arendades uut ja väärtustades vana

Keskaegse Tallinna vanalinna hinnalisus oli juba toona nii erialaringkondades kui väljaspool üsna enesest mõistetav. Õnneks ei piirdunud Eesti muinsuskaitsjad ainult pealinna kaitsetsooni moodustamisega 1966. aastal, vaid tähelepanu alla võeti ka teised ajaloolised linnasüdamed. Oluline on mõista, millistes oludes linnade kaitsega alustati.

Tegelikult ei olnud see siiski algus. Eesti kõige esimesed muinsuskaitsealad moodustati juba 1947. aastal Narvas ja Tallinna Toompeal. Viimase moodustamise asjaolusid seni paraku veel uuritud ei ole, aga Narvas oli tegu väga ühemõttelise katsega päästa baroksed varemed lammutamisest. Narva varemed ei olnud kehvemas seisus kui näiteks Varssavis, ometi ei tulnud linna ajaloolise ilu taastamine kõne allagi. Muinsuskaitse hoidis nö rindejoont õige mitu aastat, kuid 1953. aastal tõmmati Narva vanalinn maha. Igatahes tuleb toonastele muinsuskaitsjatele, eriti aga arhitekt Ernst Ederbergile, au anda vähemalt katse eest säilitada rahvuslikku uhkust.

1960. aastateks oli olukord siiski väga mitmes mõttes muutunud. Sõjas purustatud hooned olid maa pealt pühitud ning vastupidiselt tänasele väikelinnade tühjenemisele, elanike arv toonastes rajoonikeskustes pidevalt kasvas. Sõjajärgne sotsiaalne ja majanduslik mõõnaperiood oli ületatud, arendamine ja ehitamine muutus suurpaneelide tootmise alustamisega lihtsaks ja kiireks. Ehitati magalaid, ametiasutusi ja tööstuseid. Nende kaugus ajaloolisest linnasüdamest sõltus mitte ainult vabade kruntide olemasolust, vaid ennekõike kohalikest juhtidest ja arhitektidest, nende nägemusest linna arendamisel.

Huvi vana ja kirg uue rajamise vastu oli erinevates linnades erinev. Tartu ja Kuressaare vanalinnad erinesid juba oma olemuselt teistest, sest neis oli lisaks vanusele nii suurejoonelisust kui ka kapitaalsust. Väga näitliku ettekujutuse toonasest ennekõike praktilisest mitte ajaloolist keskkonda väärtustavast mõtteviisist annab Tartu Jaani kiriku kõrval laiutav nn hruštšovka. Teiste vanalinnadega olid lood veel keerulisemad, sest need koosnesid valdavalt puithoonetest, mis ei olnud kuigi hinnatud, sest puit peegeldas liigagi hästi majade väsimust koos ajast ja arust sanitaarruumidega. Ka ahiküte ei olnud toona alternatiivse küttesüsteemina luksus, vaid igand. Omapärase võrdluse pakuvad 1976. aastal ilmunud linnade esindusalbumid. Kui kuurortlinnas Haapsalus räägitakse lisaks uusehitistele ka linna ajaloost ja kehtivat kaitsetsoonist, siis Tamula kaunil kaldal laiuv ent jõudsalt kasvav tööstuslinn Võru kiitleb aga mitte ainult puumajakeste arvu kiire kahanemisega, vaid lubab, et linn heidab endalt oma 200. aastapäevaks "viimased vanad, räbaldunud hoonete hilbud" ning "rõivastub kivvi, klaasi ja betooni".

Muinsuskaitselised piirangud

Alates 1973. aastast tuli igasugune projekteerimine ja ehitustegevus kaitsetsoonis kooskõlastada vabariikliku muinsuskaitsega ja loomulikult oli neid, kelle silmis see "takistas linna arengut". Toonased muinsuskaitselised piirangud olid siiski leebemad kui praegu ning püsiva korterikriisi tingimustes ei tabanud elumaju üldjuhul lammutamise oht ja paljud jäid ka nn majavalitsuse remondist puutumata. Vabariiklikul Restaureerimisvalitsusel olid küll piirkondlikud filiaalid, kuid need keskendusid ennekõike suurtele avalikus kasutuses olevatele objektidele. Ometi on toonaste kaitsetsoonide roll ajalooliste linnade säilimisel äärmiselt oluline. Ka seal, kus teravaid konflikte päevakorda ei kerkinud, toimis kaitseala staatus vähemalt "pidurina", mis tagasivaatavalt omandab hoopis teise tähenduse. Ilma muinsuskaitseliste piiranguteta oleks tollal tõenäoliselt jõutud üsna pea "amortiseerunud" hoonestuse asendamiseni. Koos muinsuskaitseliste piirangutega tekkis ka järelvalve vajadus.

Esimesed piirkondlikud arhitektuurimälestiste inspektorid nimetati ametisse päris 1980. aastate lõpul ning Muinsuskaitseameti moodustamisega 20 aastat tagasi sai iga maakond omale inspektori. Inspektori amet oli enam kui keeruline sellepärast, et ühelt poolt reorganiseeriti muinsuskaitse senine struktuur ning teiselt poolt vajas uus maakonnainspektori töökoht sissetöötamist.

Omandireform

Kõige enam viimase 40 aasta jooksul mõjutas muinsuskaitselasid omandireform. Kui nõukogude ajal tasakaalustas kohalike täitevkomiteede ja muinsuskaitsjate huvisid arhitektuurimälestiste inspektsiooni eraldatud raha ja vahendid, siis taasiseseisvudes muutusid väikelinnades üha mõjukamaks omanike-arendajate soovid ning võimalused. Jällegi oli peale tulemas suur uuenduskuur. Sellises olukorras oli taaskord ainuüksi ajaloolist keskkonda väärtustavate kaitsetsoonide olemasolu väärtus omaette. Seaduse silmis jäid kaitsealad siiski liiga kauaks teisejärguliseks, nii ei nõutud kaitsealadel sama põhjalikku dokumentatsiooni kui üksikobjektidena kaitstavatel mälestistel ega ka tegevusloaga restauraatoreid. Üldjuhul ei antud muinsuskaitsealadel paiknevate ehitiste omanikele ka rahalist toetust hoonete korrastamiseks. Siiski, mida aeg edasi, seda täpsemaks muutusid regulatsioonid muinsuskaitsealadel ja kujunes välja tööjaotus linnavalitsustega. Alates 1998. aastast on Muinsuskaitseamet sõlminud omavalitsustega halduslepinguid, et soodustada mitte ainult riigi ja linna, vaid laiemalt erinevate valdkondade koostööd vanalinnades toimetamisel.

Muinsuskaitsealadest on tänaseks kujunenud omapärane näide muinsuskaitse eesmärkidest, tegevusest ja suutlikkusest, aga ka ühiskonna vastutusest oma pärandi eest. Neli aastakümmet on seatud erinevaid piiranguid, tegeletud uurimis- ja teavitustööga. Nii omanikel kui ka omavalitsustel on samas põhjust väita, et kohustused on suuresti jäetud nende kanda. Aga ühise pärandi säilimine ongi mitte üksnes muinsuskaitsjate vaid kõigi ühine huvi. Kas olukorras kus muinsuskaitse on aastakümneid olnud alarahastatud, oleks pidanud käega lööma ja lasta linnadel areneda ainult kasumit silmas pidades? Laias plaanis saame  nii omanike, linna- kui ka riigikodanikena ju pigem rõõmustada selle üle, et muinsuskaitselised piirangud on säilitanud meile unikaalsed ja isegi Eesti kontekstis väga erinevad ajaloolised linnasüdamed, rääkimata siis võrdlusest muu maailmaga. Jah tõepoolest, nii mõnigi maja on räämas ja laguneb, aga tervikpilt on uhke. Pärandi väärtuse nägemine ei ole iseenesestmõistetav. Inimene hindab seda, mida teda on õpetatud hindama, olgu siis läbi ajalootunni, raamatute või naabritädi juttude. Aga samuti ka läbi ettenägelike piirangute. Muinsuskaitsealade rõõmudest ja muredest räägime 8. novembril Haapsalus. Kõik huvilised on oodatud.