Eesti iseseisvusmanifest ehk „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ loeti esimest korda avalikult ette 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri rõdult. Manifesti avalikustamine Pärnus sõltus hetke poliitilisest situatsioonist, et aga seda tehti eestlaste seltsimaja rõdult, oli ajastule iseloomulik ja sümboolne samm. 19. sajandi lõpul - 20. sajandi algul keerles eestlaste elu nii maal kui ka linnades suuresti ümber seltsimajade, mis suuremates linnades kasvasid üle teatriteks. Lisaks Estoniale Tallinnas, Endlale Pärnus, Vanemuisele Tartus ja Koidule Viljandis tuleb kindlasti seltsielu südamena ära märkida Säde Valgas, Ilmarine Narvas, Käsitööliste seltsimaja Rakveres, Kannel Võrus jmt. Vähem olulised ei ole ka mitusada küla- ja alevi seltsi- või rahvamaja, mis nagu Eesti seltsimajade sümbol – tänavu 100. sünnipäeva tähistav Estonia maja – on valdavalt ehitatud ühistööna rahva oma kogutud raha eest.