1920.-30. aastatel levis maailmas moodsa arhitektuurikeelena funktsionalism, mille kreedo oli funktsionaalsus ja ratsionaalsus. Kuna tegu oli sõjaeelse vabariigi õitsengu ja ehitusbuumi ajaga, ongi funktsionalismist saanud kohati eesti rahvusliku arhitektuuri võrdkuju. Kõige omapärasemad on aga siin levinud funktsionalismi erivormid, mis nii oma materjalikasutuse, kliimale kohandumise kui ka dekoratiivsete võtetega olid funktsionalismi masinliku esteetikaga kohati lausa vastuolus. Eriti koloriitne on elamuehituses levinud nn puitfunktsionalism, aga ka esinduslik paefunktsionalism. Viimase tuntuimad näited on Herbert Johansoni Tuletõrjehoone Tallinnas Raua tn 2 ning Liiva ja Metsakalmistu kabelid. Paekivi oli ühtaegu väärikas, samal ajal rõhutatult kohalik materjal.