Bengt Gottfried Forselius asutas 1684. aastal Tartus Piiskopi mõisas rahvakoolmeistrite seminari, et valmistada ette köstreid ja õpetajaid talupoegade õpetamiseks. Forseliuse seminar tegutses vaid mõned aastad, ent seal õppis 160 õpilast. Kirjaoskust on eesti talupoeg ikka tähtsaks pidanud, aga rahvuslikust ärkamisajast alates on haridusest saanud eestlase edukuse lahutamatu sümbol. Juba 19. sajandi lõpul oli vähegi jõukama ja edumeelsema talupoja unistus saata mõni lastest lisaks külakoolile ka linna kreiskooli ja sealt edasi ülikooli. Täiusliku koolivõrgu ülesehitamisest sai noore Eesti Vabariigi üks olulisemaid riiklikke ambitsioone. Koole majutati enam kui 200 endisesse mõisasüdamesse, aga arvukalt ehitati ka uusi, moodsaid ja oma aja parima tehnilise varustusega koolimaju. Eestis on kaitse all u 80 maakoolimaja ning suur osa enne II maailmasõda ehitatud linnakoolimajadest.