1339. aastal on kirjalikes allikates mainitud preestervend Johannest Vigalast, seda daatumit peetaksegi Vigala kiriku algusajaks ja ilmselt olid kiriku ehituse toetajateks Uexküllide perekond. Vigala kiviristi dateeringu ja paiknevuse järgi pidi pühakoda Vigalas eksisteerima hiljemalt 13. sajandi lõpus. Vana kirik oli kõrgete viiludega paekiviehitis. 15. sajandil võlviti kooriruum ja ehitati eraldi seisev torn. Kehva savise pinnase tõttu tuli siin torne pidevalt uuesti ehitada. Nii rajati 1933.a. arhitekt Alar Kotli kavandatud kellatorn, mis on ühtlasi mälestusmärgiks kõigile Vigala kihelkonna meestele, kes langesid 1905.a. revolutsioonis, I maailmasõjas ja Vabadussõjas. Torn ennistati algsel kujul 1988. aasta mais, esimesena Eesti Vabadussõja sammastest.