Loading

Aineline kultuuripärand

Veel mõnda aega tagasi tähistaski sõna „kultuuripärand“ peamiselt seda, mida tänapäeval nimetatakse aineliseks või materiaalseks kultuuripärandiks – kõiksugu esemeid ja objekte möödunud aegadest ja teistest kultuuridest, mida oli võimalik koguda. Tänapäeval käsitletakse kultuuripärandi ainelise osana kõikvõimalikke inimese loodud või inimese ja looduse koosmõjus tekkinud esemeid ja paiku, millel on aja- ja kultuurilooline või esteetiline väärtus.

Eelnevad põlvkonnad on neid väärtustanud ja hoidnud ning järgmistele põlvedele edasi andnud. Materiaalse kultuuripärandi valdkond on väga lai hõlmates ehitisi, kultuurmaastikke, monumente, kunstiteoseid, etnoloogilisi esemeid ja paljut muud, mis on olulised ajaloomälu ja kohaliku identiteedi kandjad, mitmekesise keskkonna hoidjad ning kohalike traditsioonide ja ühiskonna arengu peegeldajad. Täpsemalt saad paljude pärandiliikide kohta lugeda Muinsuskaitseameti kodulehelt www.muinuskaitseamet.ee.

Kultuuripärandi mõiste on mitmekesistunud

Eriti just viimastel kümnenditel on ainelise kultuuripärandi mõiste oluliselt mitmekesistunud ning ka maailma eri paigus võib selle tähendus erineda. UNESCO (Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon), mis on ehk kõige laiemalt levinud ja tunnustatud pärandiga tegelev organisatsioon, jaotab ainelise kultuuripärandi omakorda veel kaheks alaliigiks: teisaldatav kultuuripärand, mille alla kuuluvad maalid, skulptuurid, mündid, käsikirjad jne ning mitteteisaldatav kultuuripärand, mille alla kuuluvad hooned, mälestusmärgid, arheoloogilised asulakohad jne.

Nagu ainelise pärandi nimetus ütleb, tuleneb selle väärtus eelkõige objekti füüsilisest olemasolust ja sellisena läbi aegade meieni jõudmisest. Sealt täpsemaks minnes võib aga väärtus tekkida juba mitmel erineval tasandil ning olla ühes objektis ka omavahel põimunud. Ainelise pärandi puhul võib objekt olla oluline tulenevalt selle esteetikast, näiteks maali või hoone muudab erakordseks selle kunstiline teostus. Aineline pärand annab meile tunnistust ka selle valmimise ajal valitsenud tõekspidamistest ja olulistest väärtustest – nii näiteks annavad ajaloolised mälestusmärgid tunnistust tähtsaks peetud sündmustest ja kohtadest. Lisaks on materiaalse kultuuripärandi puhul olulised ka nende objektide valmistamise viisid ja tehnikad – kasutatud materjalid ja tehnoloogiad.

Aineline kultuuripärand – taastumatu ressurss

Euroopa kultuuriruumis on ainelise pärandobjekti väärtus ehk originaalsus seotud objekti füüsilise autentsusega. See tähendab, et näiteks Tallinna Vanalinna muudab originaalseks ja väärtuslikuks selle keskajast pärinev struktuur, mida vahepealsete sajandite jooksul ei ole suures plaanis muudetud. Seetõttu räägitakse ainelisest kultuuripärandist ka kui taastumatust ressursist: uuesti tehtud asi ei ole enam sama, mis sajandite vanune, isegi kui selle tegemisel on kasutatud samu ajaloolisi tehnikaid. Lammutatud ja siis samasugusena üles ehitatud hoone puhul on alati tegemist koopiaga. Samal ajal on oluline teadvustada, et ka see ajalooline substants on pidevas muutumises ja vananemises – ühelt poolt lisab see neile objektidele aina väärikust, teisalt aga seab meid silmitsi tõsiasjaga, et ükski asi ei säili igavesti.