Loading

Digitaalne kultuuripärand

Digitaalse kultuuripärandi saab jagada kaheks — üks osa on nn digitaalselt sündinud aines ja teise osa moodustab digiteeritud kultuuripärand. Üha enam digitaliseeruvas ühiskonnas sünnib ja levib ka järjest suurem osa kultuurist digitaalselt. Vastuseid küsimustele selle kohta, millist osa digitaalsena sündinud kultuurist ja kuidas tuleks säilitada ka järeltulevatele põlvedele, paljuski alles otsitakse. Eriti olukorras, kus suur osa inimestevahelisest suhtlusest, sh ka teabe ja loomingu vahendamisest on kontsentreerumas äriettevõtete kontrollitavatesse veebikeskkondadesse. Eestis kehtib küll moodne säilituseksemplari seadus, mis korraldab välja antavate raamatute digitoorikute üleandmise ja säilitamise rahvusraamatukogus, aga kuidas peaks nt Eesti Rahva Muuseumi fotokogu täienema meie kaasaega ja igapäevakultuuri kajastavate jäädvustustega või kirjandusmuuseum säilitama kaasaegset elektrooniliselt levivat folkloori?

Et ka aastasadade jooksul kollektsioonidesse talletunud materiaalsetel kandjatel olev pärand jõuaks lihtsamalt suurema publikuni, oleks ühiskonnas jätkuvalt väärtustatud ja aktuaalne, pakkudes alusmaterjali uueks loominguks ja teenusteks, tuleb seegi viia digikujule ehk digiteerida. Üle-euroopalise kultuuripärandiportaali Europeana andmetel on Euroopa kultuuripärandist digiteeritud vaid üks kümnendik, ent ainuüksi seda kümnendikku on 300 miljonit digitaalset objekti, millest omakorda vaid üks kolmandik on veebis kättesaadav ja vaid mikroskoopiline osa on tegelikult aktiivselt ringlev ja kasutatav. Nii ei ole ka kultuuripärandi digiteerimine sugugi mitte üksnes tehniline ülesanne, vaid eeldab paljusid valikuid ja keerukaid otsuseid selle kohta, millist materjali ja millisel moel digiteerida (nt millal jõuame esemete puhul mõnest fotovaatest 3D modelleerimiseni).Otsustada tuleb, mis on olulisem või ohustatum ja tuleks digiteerida esmajärjekorras, millega kannatab oodata või kas midagi võib hoopiski digimata jätta. Lahendus tuleb leida ka sellele, kuidas digikujul veebi tõstetud pärand ei koguks unustusehõlmas “digitaalset tolmu”, vaid tõepoolest jõuaks inimesteni, kellele see huvi võiks pakkuda, leiaks kasutust nt elektroonilises õppevaras või uutes toodetes. Nii on üha suurema tähelepanu alla sattunud kultuuripärandit kirjeldav info ja selle paljud puudused. Ühe lahendusena rakendatakse üha enam digitaalset talgutööd ehk ühisloomet, kus kõik soovijad saavad kaasa aidata, et digipärand oleks paremini ja mitmetahulisemalt kirjeldatud ning seeläbi lihtsamini leitav. Nii et tööd ja kaasalöömisvõimalust jagub digitaalsel kultuuripärandipõllul kõigile soovijatele!

Vahur Puik, Ajapaik