Loading

Päranditegijate konkursi nominentide tööde näitust saab vaadata erinevates Eesti linnades

Euroopa kultuuripärandiaasta raames toimunud Päranditegijate konkursi nominentide tööde näitusega saab tutvuda Euroopa Päeva sündmustel Võrus, Valgas, Narvas, Rakveres, Haapsalus, Pärnus, Tartus, Tallinnas ja Põlvas.

Päranditegijate konkursile laekus kokku 43 tööd. 2 tööd esitati algkooli, 17 põhikooli ja 24 keskkooli kategoorias. Enamik laekunud töödest olid videod, kuid oli ka esitlusi, helifaile, pildiribasid ja tekste.

„Lisaks arvukale osavõtule oleme väga rõõmsad selle üle, et töid esitati koolidest üle terve Eesti. Suured tänud kõigile osavõtjatele!“ ütles Päranditegijate konkursi projektijuht Madle Lippus.

Konkursi võitjad kuulutatakse välja 9. mail Euroopa Päeva tähistamisel Tallinnas, Vabaduse väljakul. Konkursi nominentidest kokku pandud näitust saab näha Euroopa Päeva tähistamisel Eesti erinevais paigus: 3. mail Võrus, 4. mail Valgas, 5. mail Narvas, 6. mail Rakveres, 7. mail Haapsalus, 8. mail Pärnus, 9. mail Tartus ja Tallinnas.

Nominendid:

Vanusekategooria 1.-4. klass

Talgud ja ettekanne: Pedagoog ja kunstnik Lui Lätt

Tapa Gümnaasiumi 3.a

Juhendaja: Elle Kivisoo

Tapa Gümnaasiumi pärandkultuuri ja folkloori ringi lapsed korrastasid Lui Lätti pärandipaika. Lättile püstitatud mälestuskivi oli metsa kasvanud ja õige paiga leidmiseks oli klassiga kaasas ka Lui Lätti tütar. Temalt said noored uurijad hulgaliselt huvitavat materjali. Abiliseks uurimistöö juures oli ka kohalik koduloo uurija Anne Raava ning lisainfot saadi Moe küla raamatukogust. Kogutud materjalist pandi kokku ettekanne, millega esineti algklasside konverentsil.

Kogu protsess oli lastele väga põnev ja silmaringi laiendav. Lui Lätti tütred annavad endast parima, et pedagoogi ja kunstniku elutee ja toimetused saaksid ükskord ka raamatuna kaante vahele.

 

Talgud ja fotokollaaž: Kose-Uuemõisa mõisa matusekabel

Kose-Uuemõisa Lasteaed-Kooli 4. klassi õpilased

Juhendaja: Piret Jaagu

Harjumaa ühest vanimast mõisast pärinevad esimesed teated 1340. aastast, mil seda mainiti ladinakeelse nimega Nova Curia. Hiljem juurdus nime saksakeelne variant Neuenhof.

Mõisast pool kilomeetrit loodes, Pirita jõe käärus, asub mõisaomanike von Uexküllide matusepaik ja 1886. aastal ehitatud neogooti stiilis matusekabeli varemed. Nimetatud kabel on Eesti üks väljapaistvamaid neogooti stiilis väikeehitisi, kus punast tellist täiendavad meisterlikult tahutud paekivist detailid. Esimene kabelisse maetu oli mõisaomaniku Natalie von Uexkülli 1885. aastal Saksamaal surnud abikaasa Jakob Johann von Uexküll, kelle põrm toodi hiljem kodumaale.

Allikas: Portaal „Eesti mõisad“

Kose-Uuemõisa Lasteaed-Kooli 1.-4. klassi õpilased ja õpetajad korrastasid 2017. aasta kevadel Kose-Uuemõisa mõisa kabeli ümbrust.

Fotokollaaži koostasid 4. klassi õpilased.

 

Vanusekategooria 5.-9. klass

Video: Ausammas hukkunud neiule

Vasalemma Põhikooli kodulooring: Lileen Irv, Karmen Vaikla, Anette Marie Põldsalu, Nele Pajula, Astrid Otsman, Laura-Liis Leets, Laura-Lisette Rütkinen, Tarmo Univer

Juhendaja: Margit Levoll

Oleme Vasalemma Põhikooli kodulooringi õpilased. Me uurime Vasalemma mõisa ja kooli ajalugu ning oma kodukoha ümbrust.

Avastasime vanade dokumentide hulgast foto ühest monumendist. Fotole oli seletuseks kirjutatud: „Ausammas mõisa lähedal Vasalemma jõe ääres“. Meie seast keegi seda ausammast näinud ei olnud. Hakkasime uurima, kus ja kellele sammas oli ehitatud.

Alustuseks küsitlesime kohalikke elanikke ja üks vihje viis edasi teiseni. Mõned vanemad inimesed olid nooruses seda monumenti näinud. 1932. aasta „Waba Maa“ ajalehest leidsime artikli kus kirjas, et mõisast kilomeeter eemal oli jõe kaldal mälestusmärk Alma Wannasele. Kohalikud elanikud olid lehele rääkinud, et see neiu oli ainult 21 aastat vana ja et ta oli olnud Vasalemmas kooliõpetajaks. Vasalemma mõisnik oli ennast noore neiu üle maksma pannud ja selle tagajärjel heitis neiu ennast jõkke. Süümepiinades mõisnik püstitas neiu jaoks mälestussamba, mis on osaliselt säilinud tänapäevani.

Leidsime samba tänu kohalike elanike abile. Loodame, et suudame selle kunagi taastada.

Vasalemma marmorist sambast tähtsam on meie jaoks lugu, mis sambaga seoses päevavalgele tuli. Ajalugu on põnevaid sündmusi täis ja paljud neist on kurvad. Kas tõesti viis noore neiu hauda ahistamine? See on teema, mis praegugi palju kõneainet pakub. Kui tavaline või haruldane see tol ajal oli? See paneb meid veelgi tõsisemalt oma kodukoha ajalugu uurima.

 

Video: Kihu vesiveski lugu

Ramsi Vaba Aja Keskuse Noortetoa aktiivgrupp. Korraldajad: Keitlyn Moppel, Roomet Kuhi, Karolyn Moppel, Kertu Tooming, Maribel Mein, Kevin Naelso, Kristjan Jaak Valk, Anette Hantson, Jarmo Põlluste, Andreas Hantson

Juhendaja: Ester Valk

Päranditegijate konkursist kuuldes oli kohe selge, et meid huvitav objekt asub Kihu talus. See on Viljandimaal asuv jõeäärne koht, kus käisime 2017. aastal Ramsi Noortetoa sündmusel, mille eesmärgiks oli õppida tundma maaelu.

Valisime uuritavaks objektiks Kihu vesiveski, millest on säilinud tänaseks vaid varemed. Soovisime teada, mida seal on tehtud ja miks hoone pole kasutusele jäänud. Algselt otsisime materjale internetist. Seejärel sõitsime vesiveskiga tutvuma ja korraldasime veski ümbruse koristustööd.

Kuna infot Kihu vesiveski kohta oli vähe, hakkasime otsima inimesi, kes võiksid teada selle koha ajalugu. Külastasime vesiveski ümbruses elavaid Auli ja Maia Kolki ning Villu Kinku. Viimane oli poisikesepõlves sagedasti veski tööd jälgimas käinud. 1923. aastal ostis vesiveski riigilt Juhan Elbing, kes hiljem küüditati. Veel varasemal ajal on veski kuulunud Suure-Kõpu mõisale.

Veski ehitusaastat pole me veel leidnud, kuid oleme saanud juba täpse kirjelduse, kuhu on ehitusaasta märgitud. Läheme peagi veskivaremetesse seda otsima. Võib oletada, et Kihu vesiveski ehitati 1918. aastal.

Saime teada, et veskis tehti jõevee energia abil jahu, kuid samas majas töötas ka villaveski, kus toodeti lõnga. Kolhoosi ajal villategemise mehhanismid eemaldati ja jahuveski osa töötas 1970. aastate lõpuni. Veskitöö lõpetati seoses Kõppu ehitatud elektrijõul töötava veski avamisega. Selgus, et Kihu vesiveskis tehti vee abil ka elektrit.

Otsisime ka vesiveski seotust Euroopaga. Tuli välja, et jahuveski sisustus on tellitus Saksamaalt.

Uurimuse lõpujärgus saime Marianne Truu telefoninumbri, kelle vanemad elasid Kihu talus ja töötasid sealses vesiveskis. See vahva naine kutsus aktiivgrupi noored endale külla. Saime põhjaliku ülevaate vesiveski ajaloost. See viis meid rännakule aega, mil paisutati jõevett, et luua inimestele küllust. Mariannel oli veskist vanu fotosid, mis kogu ajalooretke veelgi kaasakiskuvamaks muutsid. Saime teada, et Eestis on olemas praegugi töötavaid vesiveskeid.

Kogutud materjali kogunes palju ning keeruline oli video jaoks kõige väärtuslikumat materjali välja valida. Juhendajal tekkis mõte aktiivgrupiga tööd jätkata ja valmistada Kihu vesiveskist dokumentaalfilm.

 

Lugu: 93-aastase vanavanaema Elvi Kanneli lugu

Kairit Kannel, Heimtali Põhikool

Juhendaja: Imbi-Sirje Toom

Lapsepõlv

Elvi Kannel on sündinud 23. septembril 1924. aastal Harjumaal Saula külas Kuivajõe vallas. Elvi Kannel on minu isapoolse vanaisa ema. Peres oli 7 last: Johannes, August, Ervin, Edgar, Elvi, Endel ja Ilda. Elvi Kanneli vanemad tegelesid põllutöödega. Neil oli viis lehma ja kümme lammast. Laste ülesanne oli aidata vanemaid kodustes töödes. Elvi kodusteks töödeks oli karjas käimine, loomade söötmine ja põllutööd. Elvi oli 10-aastane, kui ta valmistas süüa perele, kes töötas põllul.

Kooliajast jutustas vanavanaema mulle, et ta läks 8-aastaselt Kuivajõe algkooli. Kool oli kodust kilomeetri kaugusel. Pärast tuli tagasi ka kõndida. Vanavanaema käis kodust iga päev kooliteed jalgsi.

Kodus olid Elvi isa tehtud laudadest voodid. Pehmenduseks põhukotid. Elvi vanematel oli kaheinimese voodi, mis käis küljelt lahti. Ka voodilinad ja sängiriided olid kõik ise linast telgedel kootud.

Toole ei olnud, olid ainult pingid. Söögilaud ja õppimislaud olid eraldi. Valgustuseks oli petrooleumilamp.

Kui Elvi lapsena linnas tädil külas käis, siis see oli suur elamus. Nad läksid linna hobusega. Õhtul hakati minema ja hommikuks jõuti linna. Teed oli käänulised. Kui linna juba mindi, sai osta saia, mis maitses väga hästi.

Elust kõrghoones

Vanavanaema Elvi elab igapäevaselt Tallinnas viiekordses majas, kus on kaks trepikoda. Seal lifti ei ole. Elvi elab neljandal korrusel. Elvile meeldib väga, et tema neljanda korruse aknast paistavad männiladvad, mis tuule käes kiiguvad, kus aeg-ajalt hüppavad oravad ja oksal istuvad linnud. Varem pani ka Elvi oravatele rõdule pähkleid. Oravad hüppasid puuladvast rõdule ja krõbistasid neid süüa. Elvi hoiab praegu jahedate ilmadega rõdul mõningaid toiduaineid ja vahel riputab ka pesu kuivama. Elvi meenutab ka ühte seika, mis tal rõdul hiljuti juhtus. Nimelt, kui ta rõdule läks, tõmbas tuul ukse suure pauguga kinni ning toa poolt vajus sulgur kinni nii, et ta ei saanud enam tuppa ning jäi rõdule lõksu. Tal ei olnud ka telefoni kaasas. Elvil muidu on mobiil ka. Ta ütles, et proovis taburetiga, mis rõdul oli, ukse klaasi katki lüüa, kuid ei jõudnud. Ta nägi all tänaval inimest ning hüüdis, et ta helistaks Arvole. Elvil oli õnneks Arvo telefoninumber peas. Nii laheneski õnneks see lugu ja ta sai tuppa tagasi.

Ta on selles majas elanud alates 1976. aastast. Sel ajal kui nad selle korteri said, kuulus maja ETKVL-ile ja see oli täiesti uus maja. ETKVL tähendab Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikku Liitu. Praegu kuulub korter Elvile. Siis kui Eesti taasiseseisvus ja tulid uued seadused, sai ta selle korteri erastada EVP-de (erastamise väärtpaber) ja tööosakute (kollaste kaartide eest) eest. Elvi elab seal korteris hetkel üksinda, kuid varem elas seal ka vanavanaisa Kaarel ning tema ema Emilile, keda kutsuti ka Miiliks. Kui minu isa oli väike poiss ja käis vanaisa juures, siis Miili oli talle ikka andnud värvilisi vitamiine klaaspurgist, mida ta ise ka sõi. Tal oli seal oma tuba, kus oli vanaaegne laineline riidekapp, mis praegugi seal seisab.

Õmblusmasin „Singer“

Õmblusmasin „Singer“ on selline lahe õmblusmasin. Ägeda sepistatud raudraami ja puidust platega. Et õmblusmasinat tööle saada, paneb vanavanaema Elvi sellele peenikese rihma hooratta peale ning seejärel saab rauast tallalauga hakata väntama. Siis hakkab masin vurisema ning nõel üles alla kiiresti liikuma. Elvi võtab alati pärast masina kasutamist rihma maha, et see välja ei veniks. Ta hoiab oma asju väga hoolega. Elvi ostis selle masina u 65 aastat tagasi. Vanavanaema seda praegu enam ei kasuta, kuna ei ole vaja õmmelda. Varem õmbles ta ikka voodipesu, padjapüüre, erinevaid käterätikuid, samuti pearätikuid. Vajadusel saab seda kasutada, kuid Elvil on seda praegu raske üksinda lahti võtta ja töökorda seada. Elvil on ka teisi huvitavaid vanaaegseid asju, mida ta varem suvilas kasutas. Näiteks vana söetriikraud, millele pandi sisse kuumad puusöed, et see raua kuumaks ajaks. Vanavanaema on väga kokkuhoidlik ja seepärast kasutab veel neid vanu armsaks saanud asju. Ta on eluaeg harjunud kokku hoidma. Nii elektrit kui ka kõike muud ja hoiab oma asju hoolega, et need säiliksid kaua töökorras.

 

Lugu: Mooste mõisa viinavabrik

Aleksandra Kukk, Räpina Ühisgümnaasium, 7.b klass

Juhendaja: Tarmo Tammes

Mooste mõisa viinavabrik ehitati aastal 1909. Vabrikus toodeti toorpiiritust veel 1950. aastate keskel. 1937. aastal tegutses Eestis 129 piirituse vabrikut. Riik tellis vabrikutelt piiritust. Piirituse vabrikud töötasid hooajaliselt. Põhilised töökuud olid jaanuar, veebruar ja märts.

Minu vanavanaisa oli Mooste viinavabriku viimane piiritusmeister. Varem töötas ta Vana-Antslas piiritusmeistri ja kalakasvatajana. Ta ise, tema naine ja tema laps kolisid Moostesse pärast Teise maailmasõja lõppu. Moostes elades olid neil alati kohvrid pakitud, sest küüditamise hirm oli nii suur, kuna vanavanaema õde koos perekonnaga oli juba Siberisse saadetud. Vanavanaisa sünnipäev oli samal päeval kui küüditamine. Neid õnneks ei küüditatud.

Minu vanavanaisa elas koos oma perega viinavabriku korteris. Minu vanaisa elas koolile lähedal. Ta oli kuuldavasti väga ettevõtlik ja sai tihtipeale erinevate pättustega hakkama. Mu vanavanaema oli väga suur muretseja ja tema jaoks oli jõe kaldal elamine väga raske, kuna ta poegadele jällegi väga meeldis ujuda. Ükskord oli mu vanaonu kukkunud jää peal olles vette. Kuna vanavanaema ei lubanud poistel jää peal käia, tegi vanaisa jõe äärde lõkke, et vanaonu riided ära kuivaks ning ema teada ei saaks. Kui Eestisse jõudis Tarzani film, olevat kõik Mooste pargi puud väikeseid poisse täis olnud, kes Tarzaneid mängisid. Kui mu vanaisa lõpetas Moostes põhikooli, kolis ta Elvasse tädi juurde, et seal keskkooli minna.

Ükskord taheti vanavanaisa kooli kutsuda, kuna vanaisa käitus koolis ulakalt. Aga vanaisa põhjendas, et kuna teed on nii halvad, ei saa vanavanaisa niikuinii Elvasse sõita.

Ükskord, kui nad Tallinnasse sugulastele külla läksid, olevat Moostest saadetud veoautotäis kapsaid, et neid Tallinnas müüa. Nad olevat sõitnud Moostest Tallinnasse kapsakoorma peal istudes.

Kui Moostes piirituse tootmine lõppes, töötas mu vanavanaisa mesinikuna.

Väidetavalt peitis vanavanaisa vabrikusse ära püstoli ja raamatu „Eesti rahva kannatuste aastad“. Väidetavalt leiti vabriku renoveerimise ajal püstol, kuid raamatust pole kuulda olnud.

 

Vanusekategooria 10.-12. klass

Video: Võru Gümnaasiumi hoone

Võru gümnaasiumi õpilasesindus

Juhendaja: Võru Gümnaasiumi huvi- ja projektijuht Andri Tallo

Võru Gümnaasiumi õpilaste jaoks on kõige suuremaks kultuuripärandiks meie koolimaja mõisahoone. See maja ehitati arvatavasti 1750. aastatel ja see on Võru kõige vanem hoone. Aastate jooksul on tegutsenud majas palju erinevaid koole. 1920. aastatel tegutses majas Õpetajate Seminar, mille juhiks oli Johannes Käis. Käis oli mees, kelle juhtimise all kujunes Seminarist üks uuendusmeelsemaid õppeasutusi Eestis.

Koolimajaga käib kaasas legend. Räägitakse, et kuskil all keldris asub salakäik, mis viib Kirumpää lossi juurde. Maja teeb veel eriliseks vana lipp, mis on pärit arvatavasti 1940. aastatest. Praegu seisab lipp Võru Gümnaasiumi aulas, olles ilusaks kingituseks meie poolt Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks.

 

Video: Kõue ja Vahetüki külade kandist leitud viikingiaegsed aarded

Kose Gümnaasiumi 10. ja 11.a klassi õpilased

Juhendaja: Moonika Oll

Kose Gümnaasiumi õpilaste videoprojekt räägib Kose vallast, Kõue ja Vahetüki külade kandist leitud viikingiaegsetest aaretest. Videos kasutatud klipid on filmitud Saula Viikingite külas, aarete leiupaikade läheduses ja Tartu Linnamuuseumis rändnäitusel „Viikingaja aarded Eestis“.

Kallid kuulajad! Täna rändame me ajas tagasi umbes aastasse 1100, kui muistses Eestis elasid vaprad viikingid, kes olid ühtviisi head nii kaubanduses kui ka röövimises. Eesti oli tol ajaperioodil oluline kaubanduskeskus. Seda paljuski tänu kaubandusteele, mis ühendas Läänemere äärseid rahvaid Musta mere ja Venemaa lõputute avarustega.

Tundub, et ka meie loo vaprad kangelased Theo ja Kaari on äsja naasnud edukalt sõja- või kaubandusretkelt. Neid on tervitama tulnud kardetud pealik Ronk. Aga kuidas me seda teame?

Üks tuntumaid aardeleiu kohti tänapäeva Eestis on Kõue. Kõue aarete piirkonnas oli muistsel ajal asustus. Siitkandist on leitud päris mitu muinasaegset küla. Kõue viikingid olid ühtaegu suurepärased sõdalased kui ka kaupmehed.

Ronk ja Kaari on rüüstanud ja kaubelnud kokku tervelt 950 hõbemünti maailma eri paigust näiteks Araabiast, Saksamaalt, Taanist ja isegi Inglismaalt. Suur osa siia jõudnud hõbedast tuli ilmselt läbi rauakaubanduse. Ka Kose vallast on leitud rauasulatusahjude jäänuseid.

Mehepoegade elu oli rahutu. 12. sajandi alguses leidsid siinmail aset mitmed laastavad rüüsteretked. Ronk, Kaari ja mitmed teisedki tundsid vajadust oma raskelt teenitud varandust peita. Maapõu tundus selleks sobilik. Viimaste aastate jooksul on Kõue kandist leitud kokku seitse väiksemat või suuremat aaret, mille inimesed peitsid ilmselt küla läbiva muistse tee lähedusse, lootuses oma vara jälle üles kaevata, kui oht on möödunud.

Kõik need leiud on meie, eestlaste, jaoks hindamatu väärtusega. Need on aidanud meil rekonstrueerida muistsete viikingite elu, kaubandussuhteid ja ehtekunsti. Kosel, meie kodukandis, on peetud vajalikuks taaselustada viikingiaja traditsioone: Saulasse on rajatud Viikingite küla ning Kiruvere järve ääres toimub juba aastaid igal suvel rahvusvaheline viikingilaager.

 

Video: Narva Kreenholmi Manufaktuur, üks tähtsamaid ettevõtteid maailmas

Narva Kesklinna Gümnaasium 10.a ja 11.a klassi õpilased

Juhendaja: Vladimir Žavoronkov

Meie projekt jutustab põhjalikult ühest meie arvates kõige tähtsamast ettevõttest terves maailmas. See on Narva Kreenholmi Manufaktuur. Valisime nimelt selle, sest sellel hoonel on väga rikas, peaaegu 175 aasta pikkune ajalugu. Tänu sellele ettevõttele ehitati Narvas haigla, kool ja palju elumajasid. Kahjuks tänapäeval see suur vaatamisväärsus hääbub aeglaselt. Soovime pakkuda mitut võimalust, kuidas seda kompleksi arendada. Meie ideed avanevad mini-filmis.

 

Päranditegijate konkurssi korraldab Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 raames Muinsuskaitseamet koostöös Euroopa Komisjoni Eesti Esinduse, Euroopa Parlamendi infobürooga Eestis, Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi ja Pärandivaderite algatusega.

– viis konkursi parimat lugu osalevad Euroopa Komisjoni poolt korraldataval üle-euroopalisel pärandimeistrite konkursil Heritage Makers competition;
– parim gümnaasiumi või kutseõppeasutuse tasemel meeskondlikult oma töö teinud klass sõidab auhinnareisile Strasbourgi, Euroopa Parlamenti;
– põhikooli vanuseklassis oleme parimale tööle välja pannud Eesti juutuuberi Victoria Villigu koolituse;
– algkooli vanuseklassis ootab parima töö esitajaid ekskursioon ja töötuba filmimuuseumis.

Päranditegijad on Euroopa Kultuuripärandiaasta 2018 raames ellu kutsutud konkurss, millega innustame noori märkama ja tegelema meid igapäevaselt ümbritseva, aga sageli unustatud või vähe teadvustatud pärandiga. Algatus on suunatud noortele eesmärgiga pärandit avastada ja seda lugude kaudu teistele tutvustada.

Päranditegijate konkurss kuulub Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 sündmuste sekka. Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 eesmärgiks on innustada noori väärtustama ainelist kultuuripärandit ja vaimset kultuuripärandit edasi kandma. Loe rohkem Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 kohta www.parandiaasta.ee.