Loading

Vaimne kultuuripärand

Vaimne kultuuripärand tähendab selliseid põlvest põlve edasiantud teadmisi, oskusi, kombeid ja tavasid, mis elavad ja toimivad ka tänasel päeval. Rõhutamaks, et vaimne pärand on oluline osa meie kõigi elust just siin ja praegu ning et see muutub koos inimeste ja oludega, nimetatakse seda ka elavaks pärandiks.

Vaimse kultuuripärandi ingliskeelne vaste intangible cultural heritage (kultuuripärand, mida ei saa käega katsuda) piltlikustab selle mõiste sisu ja aitab seda lahti mõtestada. Arusaamu, kombeid, tavasid ja oskusi ei saa käega katsuda. Need põhinevad alati teadmistel. Teadmine ei saa omakorda eksisteerida ilma teadjata ja sellepärast ei saa vaimset kultuuripärandit kui elavat pärandit kunagi lahutada inimesest. Inimene teeb oma teadmisi kasutades vaimse pärandi nähtavaks, kuuldavaks, käega katsutavaks, maitstavaks ja tunnetatavaks. Näiteks järgides pidupäevakombeid: saates tervituskaarte, kattes peolauda ja kaunistades oma kodu, valmistades toite-jooke, riietades end sobivalt või pere ja sõpradega ühiselt musitseerides.

Vaimne pärand elab koos inimesega

Vaimne pärand elab koos inimestega, kes neid teadmisi ja oskusi igapäevaselt kasutavad ning ka teistele edasi annavad. Iseenesestmõistetavalt käime saunas, peame sünnipäevi, soolaleivapidusid ja talguid, teeme süüa vanaema õpetuse järgi. Aiamaal järgime äraproovitud nippe – olgu need õpitud vanematelt, sõpradelt, kursustel või käsiraamatust. Just niimoodi, iga päev ja muu hulgas, elamegi koos oma vaimse kultuuripärandiga ega pööra sellele tihtipeale eraldi tähelepanu.

Vaimne kultuuripärand on aga oluline ühenduslüli, nagu sotsiaalne kitt, mis seob inimesed kogukonnaks nii ajas kui ruumis. Ühest küljest loovad need teadmised ja tavad, arusaamad ja väärtused, mida jagame eelkäijatega, seose minevikuga, annavad järjepidevuse tunde ning teadmise sellest, kust me tuleme.
Teisalt jagame vaimset kultuuripärandit oma kaasaegsetega, näiteks pereliikmete, sõprade, töökaaslaste ja kodukandi rahvaga. Vaimne kultuuripärand ongi oluline eelkõige seepärast, et ta loob ühtekuuluvustunde. Mitmed pealtnäha argised teadmised-oskused on vajalikud kogukonnas ja ühiskonnas hakkamasaamiseks, olgu siis teiste inimeste mõistmiseks või elatise teenimiseks.

Lisaks inimesele on vaimne kultuuripärand tihti seotud loodusega. Teadmised aastaaegadest, loomadest, taimedest ja muust aitavad paremini mõista maailma ning õpetavad elama loodusega kooskõlas. Näiteks jahipidamiseks on vaja teada ja aru saada, kuidas loomad elavad. Õige jahimees austab ja armastab loodust. Saareelanikele on jälle oluline teadmine, kuidas sõita jääteel. Seal loevad kogemused, mis on omandatud loodust kuulates ja
kaaslastelt õppides.

Piirkondlikud eripärad

Vaimne kultuuripärand ongi sageli seotud ka sellega, kus me elame. Kuigi paljud kultuuriilmingud, nagu näiteks jaanipäeva pidamine, on levinud üle Eesti ja teisteski riikides, väljendub vaimses kultuuripärandis siiski piirkondlikke eripärasid. Muu hulgas ajaloost või kohalikest loodusoludest tingituna on laialt levinud kultuuriilmingud tihti saanud eri paigus oma näo ning on kujunenud välja ka kohalikud
tavad, mida mujal ei tuntagi.

Vaimse kultuuripärandi puhul pole siiski määrav, kui laialt levinud või haruldane see on. Niikaua kui Eestis armastatakse pidada jaanipäeva, on tegemist meie vaimse pärandiga ning ei ole vahet, kas oleme maailmas ainukesed, kes seda teevad, või mitte.

Mida peame oma kultuuripärandiks ja mida mitte, on paljuski subjektiivne. UNESCO vaimse kultuuripärandi konventsioon rõhutab samuti, et iga kogukond ise määrab, millised teadmised, oskused, kombed ja tavad moodustavad tema vaimse kultuuripärandi – on talle praegu iseloomulikud, olulised ja vajalikud.

Iga põlvkond ja kogukond annab oma näo

Iga põlvkond ja kogukond annab vaimsele kultuuripärandile oma näo. See võib püsida pikka aega ühesugusena või muutuda koos aja ja oludega. Vaimse kultuuripärandi juured on küll minevikus, kuid põhiline on siiski elava pärandi tähendus tänapäeva inimeste jaoks.

Teadmised, oskused, kombed ja tavad, mis ei tundu enam ei praktiliselt ega emotsionaalselt vajalikud, vajuvad paratamatult unustusse või saavad uue kuju. Kiiresti muutuvas maailmas tasub hoolitseda selle eest, et jääksid püsima kogukonna jaoks olulised teadmised, ning kui vaja, tuleb astuda samme nende kaitseks: kindlustada nende edasiandmine kogukonnas, eelkõige noorematele põlvkondadele.

Selle kõrval, mida peetakse eriliseks, on oluline märgata ka nii-öelda tavalist ning väärtustada kaduva kõrval olemasolevat. Päritud teadmistest ja oskustest rääkides ei tule aga kindlasti esimeste seas meelde kasemahla võtmine või lumememme tegemine, sest need tunduvad liiga tavalised.
Ometi on samamoodi tegemist vaimse kultuuripärandiga.

Teksti kirjutamisel on kasutatud UNESCO infovihikut Vaimne kultuuripärand Eestis (2012)